muhumaa ja lippan kesk kadakaid ja ehk seekord on soojem. seestpoolt ka.

mind hirmutab see, et unistus eraldiseisvana on vahel isegi meeldivam kui selle saavutamine. ma ei tea, kas see on suur viga mu eksistentsis või ma olen lihtsalt kolossaalselt laisk.

tead, ma poleks arvanud, et sa nii passiivselt sellesse suhtud. võib olla oled sa tugeva koorega (ilmselt oledki), aga ma ootasin midagi huvitavamat. midagi, mis laseks mul sind rohkem analüüsida. sa astusid küll kaugemale, aga äkki sa olid lihtsalt väsinud.

võta omaks. ole hea.

eks näis, mis homme saab.

siin on palav nagu botaanikaaias, aga taimed on klaasist ja kõrged ja neil pole nimesid. seinad oleks justkui õnnetu juhuse kombel kõrvuti kukkunud ja nüüdseks on arenenud organism. natuke õnnetu.

aga siis nurga taga on rõdud ja päikeseloojang ja varemed, kuhu on sündinud restoranid. ja kivid peegeldavad valgust ja on märjad.

aitäh, tore tore mees, kes sa juhatasid meid toiduni, mis nüüd maitseb desperadosega niivõrd hea.

brüssel on öösel kaunis.

but to trust our way is what sets us free

need sõnad kirjutasin ma siia paar päeva enne septembri algust aastal 2010. ma arvan, et need ühed tõesemad sõnad. mu sees on nüüd veel rohkem asju, mis on segamini, aga väga palju on korras ka ja riiulis ja tugitooli leenil ja kapis saia kõrval karbi sees.
kas siis, kui ma ei oska enda kohta midagi kirjeldavat öelda, on kõik korras? kui ei ole nime, ei ole ka isikut? (you have to remember your name. reek, reek, it rhymes with weak. aga sellest mõni teine kord.)

ma tahan veelkord öelda, et ma olen õnnelik. hommikuti valutab väga, aga õhtuti saan naeratada ja laulda ja miski ei anna endast tunda.
ma tahaks kuidagi. kuidagi kuskil aknalaual seista ja üle õue karjuda ja naerda ja võib olla paistaks päike silma, aga võib olla hoopis sajaks vihma ja torm puhuks silmad veele.

all the boys and the girls outside, i know you’ve got crazy things inside. and that’s why i’ve got to show you how i do the things i do best.
and as i do i sing this song to you: sunshine, oh sunshine. if you don’t know why you shine, you’ve got to go into the sun. you’ve got to go inside.

mõeldamatud maneerid mu sees. sul on ilusad sääred.

kas on midagi põnevamat ja ergastavamat kui teadmine, et kohe varsti hakkad osalema uues filmis?

praegu tundub, et ei ole ja see teeb mind korraks kurvaks.

ma armastan seda, mida ma teen. miks ma sellest alles nüüd lõplikult aru saan, ma ei tea.

vahel ei saa kõike, mida sa tahad. aga vahel saab.

(heldus, päike on loojasse tõmbunud!)

mõtted loksuvad paika ja kevad, nagu ikka, teeb õnnelikuks.
nüüd ma tajun, et ma olen kompleks ja et oskan isegi korralikult funktsioneerida. ehk siis branch off and grow higher, break forth and be winged. (natuke on varga tunne, aga sa annad andeks, ma arvan)

kõik on väga korras ja see on väga hea.

ainult et nad rikkusid kohukeste glasuuri küll ära.

ilmselgelt on mul rääkimisvajadus. aga ma ei tea, millest rääkida. üldse ei tea.

kui ma pärast paari korralikult magamata päeva london-riia kitsas kollases lennukis tukkusin, siis panin bon iveri diskograafia käima ja proovisin lõõgastuda.
ilmselgelt ei tulnud see välja ja mind togisid nii lihaskrambid kui stjuardessid. niimoodi ma loksusin unne ja unest välja, viimast muidugi jube ebameeldiva tundega. ja terve aja üritas bon iver mind rahustada. proovisin. ei tulnud välja.

see on siiamaani külge jäänud. ikka tuleb see palavus ja nördimus, et jälle olen üleval, meelde, kui bon (või iver?) suu lahti teeb. omaette nõme. omaette kaunis.

esimene ketsipäev jou
kodus tehtud pitsa on kõigem